Kommenteeri

Tõnis Leht: Näitus „Vali parem minevik!“ tuletab meelde, kui hästi meil on läinud

Tõnis Leht

"1992. aastal sõideti poliitikat väikeste võrridega eluohtlikus stiilis. Kõik olid amatöörid, aga tohutult entusiastlikud," meenutab sündmusnäituse "Vali parem minevik!" kuraator Tõnis Leht Eesti Vabariigi algusaegu. 

Tõnis Leht on politoloog, kes töötas aastaid riigiametnikuna Riigikantselei Euroopa Liidu sekretariaadis ja Riigikantselei strateegiabüroos. Peale seda siirdus ta erasektorisse ja tegi koos oma õpingukaaslastega reklaami- ja filmifirma Catapult Films. Ta on löönud produtsendi ja toimetajana kaasa ETV poliitilise satiiri saate “Erisaade” juures, teinud seriaali “Riigimehed” ja sketšisaadet „Tujurikkuja“. Täna tegutseb ta ETV saate „Suud puhtaks“ toimetajana.

Sul on tugev taust nii poliitika valdkonnas kui ka filminduses. Millega sa veel praegu tegeled?

Eelmise Riigikogu valimise eel lõime sõpradega rühmituse Poliitika.guru Tekkis vastupandamatu soov neid teemasid, mida omavahel arutanud olime, ühiskonnas laiemalt arutada. Lisaks veebiartiklitele on Poliitika.guru iganädalaselt eetris Kuku raadios.

Poliitika.guru veavad lisaks minule Ekspressi peatoimetaja Erik Moora, disainer Tõnu Runnel, suhtekorraldaja Andreas Kaju ja Euroopa Komisjonis töötav Juhan Lepassaar. Oleme suunatud aktiivselt kaasamõtlevale, poliitikat järgivale inimesele. Meid ühendab see, et oleme liberaalse maailmavaatega.

Kõige värskem projekt, mida koos Erik Moora, Eero Epneri ja Eesti Ajaloomuuseumiga hetkel teen, on sündmusnäitus nimega „Vali parem minevik!“, mis käsitleb aastat 1992 Eestis.

Kust tuli näituse idee? Miks just aasta 1992?

"Vali parem minevik!" on sündmusnäitus, kus külastaja saab elada lavastuslikult läbi 1992. aasta murrangulised sündmused Eestis: rahareform, esimese Riigikogu valimised, esimesed presidendivalimised.

Algne impulss näituse osas tuli Ajaloomuuseumi poolt. Kuna mina tegin hiljuti koos Jaak Kilmiga suurema osa muuseumi püsiekspositsioonis olevatest klippidest, tekkis mul muuseumiga hea kontakt.

Seekord kutsusin oma hea sõbra ja kaaspolitoloogi Erik Moora kuraatorina appi. Eero Epner on selle näituse stsenarist. Tegemist on mitteklassikalise näitusega. Külastaja ei jaluta mitte tummalt eksponaatide vahel ringi, vaid tegemist on Eesti esimese sündmusnäitusega. Seal hakkab juhtuma! Eero Epneri looming on alustekstiks giidide jaoks kes näitust juhendavad ja sündmust loovad.

Mis sind selle näituse idee juures käivitas?

Ajalugu on mind alati huvitanud. See oli hea ettekääne teemasse süveneda.

1992 oli Eesti jaoks oluline, erakordselt värvikas aeg. Meie poliitika oli lapsekingades. See oli professionaalse poliitika tekkimise periood. Selge maailmavaatega parteisid polnud, need alles tekkisid. Kõik alles õppisid – nii parteid kui valijad. Kampaanias kasutati ka meetodeid, mis täna tunduvad täiesti ebaeetilised, aga toona oli palju rohkem lubatud.

Õhus oli entusiasmi, et meie oma riik on tulnud, kõigil oli võimalik riigi loomises kaasa lüüa. Valmisnimekirju oli toona rohkem kui nüüd!

Kui vana sa ise sel ajal olid?

Mina olin alles 12, aga poliitikahuvi oli mul juba siis olemas.

1992. aasta talvel kehtis meie värskes vabariigis veel vene rubla. 20. juuni rahareform oli ühtlasi mu sünnipäev. Mäletan, et olin tulnud Tartust Tallinna vanavanematele külla ja tegime naabripoistega poliitilise žesti – põletasime rublasid. Mind muidugi huvitas põhiliselt, et kui hästi rubla ikkagi põleb!

Rahavahetus 20.06.1992

Kas mäletad 1992. aasta vaesust?

Mina lapsena talongidega pikkades sabades seisma ei pidanud ja kõht mul tühi ei olnud, aga muidugi oli toit ühekülgne ja seda oli raske kätte saada. Ja ega minusugune paremaid aegu ei mäletanud ka. Vindumine oli alanud ju 1980ndate keskpaigas, suure kolinaga allaminek algas 1990. aastal.

Kõige raskem aeg oligi 1990-1992. Koos rahareformiga hakkas paremaks minema – siis kadusid hüperinflatsioon ja talongimajandus. Lõppes kaubanappus. Kapitalism tuli peale ja kaupa oli, aga inimestel polnud raha. Varem oli inimestel lepalehti ehk vene raha küll, aga kaupa polnud.

Aga näljas inimesed ei elanud. Linnainimesed said maa-sugulastelt kartuleid või kasvatasid neid usinalt ise.

Miks poed tühjad olid?

Nõukogude Liidu süsteem ehk riiklik plaanimajandus oli ebaefektiivne – toodeti suures koguses asju, mida tarbijal vaja polnud, aga esmatarbekaupu ja toitu ei suudetud piisavas koguses toota. Vaesunud N-Liit ei suutnud ka piisavalt importida. Tekkis defitsiidiolukord.

Kas 1992. aastal oleks võinud ka midagi väga teisiti minna?

Kindlasti. See näitus tuletab meelde, kui hästi meil on läinud. Olukord oli noatera peal. Eestil, Lätil ja Leedul on läinud erakordselt hästi, teistel N-liidu liikmetel läks halvemini. Meil oleks võinud minna sarnaselt Moldovaga, mis on praegu üks Euroopa vaesemaid, nõrga demokraatiaga majandusi ja millel on külmutatud separatistlik konflikt Transnistrias. Ka meie Ida-Virumaal oleks võinud areneda midagi Transnistria sarnast ning meie majandus ja demokraatia oleksid võinud korduvalt kraavi sõita.

Miks meil nii hästi läks?

See aeg oli nagu suur supipott, kus kees väga palju juhust, aga ka tarka poliitilist mõtet, mis ei põhinenud kogemusel, vaid intuitsioonil ja entusiasmil. Lisaks oli palju abi lääneriikide toetusest – nende majanduslik ja moraalne tugi ning eeskuju olid nagu majakas, mille poole püüelda. Euroopasse liikumine hoidis meid õigel kursil.

Kokkuvõttes oli Eesti taasiseseisvumine 1991. aastal muidugi suur juhus. See oli samasugune imeline ajalooaken nagu 1918. aastal, kui me esimest korda iseseisvaks saime. Toona oli olukord veel segasem, kuna oli olnud suur sõda. Ja siis polnud ka nii suurt tuge Lääne-Euroopa näol.

1990ndatel ja juba enne seda, laulva revolutsiooni ajal 1988-1989, oli meil siin suur soov muutuda Lääne ühiskonna sarnaseks. Tekkisid kontaktid Lääne-Euroopaga ja USAga – teadlaste, ajakirjanike ja parteidega. Meie parempoolsed parteikesed said palju tuge Lääne parteide poolt. Suur tugi oli Saksamaa kristlikelt demokraatidelt ja Rootsi moderaatidelt Carl Bildtiga eesotsas – nemad koolitasid ja julgustasid meie algajaid parteisid ja poliitikuid.

Millal saabus rahulolematus?

Rahulolematus ja pohmell saabusid üsna ruttu peale taasiseseisvumist, ja isegi juba enne. Majanduslikud olud olid rasked, idaturg langes ära, poliitikuid hakkasid omavahel tülitsema.

1992. aastal tekkis paljusid parteisid. Rahvas polnud,  fooniks vaesus, sellise arvamuste paljususe ja jagelemisega rahul. Eesti õnn oli see, et ei tekkinud ülereageerimist pingetele ja majandusraskustele – rahvuskonflikti ei puhutud suureks ja keegi ei võtnud autoritaarselt võimu enda kätte.

Miks näitus „Vali parem minevik!“ just neid sündmusi 1992. aastal taaselustab – naistepäev, rahareform, Rock Summer ning Riigikogu- ja presidendivalimised?

See on mõtteline reis ajas tagasi. Naistepäev saabus peale rasket talve, majanduse kõige raskem aeg oli lõppemas, valimiste eelne foon. Relikt endisest ajast, aga ega ta kuhugi kadunud polnud. Paljud suhtusid sellesse põlgusega, ei tähistanud seda demonstratiivselt. See päev iseloomustab toonast vastandamist: endised vs uued, nomenklatuur vs turumajandus ja lääs.

Rahvusradikaalsed jõud arvasid, et muutus peaks olema totaalne. Et platsi peaks puhtaks pühkima kõigist, kes ENSV-d juhtisid. Teisel pool olid need, kes olid ENSV ajal olnud ühiskonnas aktiivsed ja need nö endised arvasid, et nad võiks endiselt kaasa lüüa. Nad vahetasidki jõuliselt poolt ja hakkasid Eesti asja aajama – usun, et rõhuv enamus neist täiesti siiralt. Tekkis küsimus, kas endistel on õigus uue riigi ehitamisel kaasa rääkida? Lõppkokkuvõttes saavutati mõistlik tasakaal, aga paljud endisteks tembeldatud tundsid enda solvatuna.

Rahareform juunis oli väga järsk muutus, vaatamata sellele, et seda oli pikalt oodatud. Turumajandus hakkas vabalt arenema, kaubad tulid lettidele, aga raha polnud. Igalühel oli ju algul 150 krooni – rohkem ei vahetatud. Kõik olid võrdsed – võrdselt vaesed. Keskmine palk oli ca 500 krooni ehk praeguses vääringus 35 eurot.

Kõige valusamalt tabas see aeg pensionäre – nende säästud olid sulanud juba rubla ajal.

Valuutapoed, mis olid tegutsenud paar aastat, kadusid koos rahareformiga.

Rock Summer

Juulis 1992 neljandat korda toimunud Rock Summer oli kultuurilise vabanemise sümbol, peamine üritus kuhu tulid Lääne bändid esinema. See oli vaimne ja meelelahutuslik Lääne osaks saamine.

1992. aasta Rock Summeril müüdi banaane 3 krooni tükk. Mõelge, kõik oli 2 nädalat varem 150 krooni kätte saanud! Summeripilt aga maksis enne reformi 10 dollarit ehk umbes 120-130 krooni. Seega oli Rock Summeril vabalt võimalik kogu raha laiaks lüüa.

Praeguse Riigikogu aeg saab kohe ümber ja märtsis seisavad ees uued valimised. Mis viimase 4 aastaga Eesti ühiskonnas muutunud on?

Argumenteeritud arutelu on siin-seal ehk isegi veidike juurdegi tulnud, aga teadlikult kallutatud, desinformeerivat ja lihtsalt emotsionaalselt lahmivat niiöelda arutelu on lisandunud palju rohkem. 

Kas sa ise poliitikasse minemise peale pole mõelnud?

Iga tubli kodanik, kes Eestist hoolib, võiks sellele mõelda. Ka mina olen mõelnud, aga pole seda seni teinud. Mulle sobib Poliitika.guru väljund.

Kuidas sa Eesti tänast olukorda hindad?

Meie viimase kümnekonna aasta poliitika on olnud nagu suur kandiline turvaline Volvo, kus on palju lapsi sees, kes kõik käratsevad, aga auto sõidab suhteliselt turvaliselt ühes suunas.

1992. aastal sõideti poliitikat väikeste võrridega eluohtlikus stiilis. Kõik olid amatöörid, aga tohutult entusiastlikud.

Tänane poliitika ei ole enam nii igav, nagu ta oli 4-8 aastat tagasi. Nii nagu Euroopas on ka meil lisandunud vastandumist, kära, viha ja vaenu.

Poliitiline masin ehk Volvo on sama, aga sõimlemine ja kisa tagapingil on läinud kõvemaks.

Intervjueeris: Silja Oja
17. jaanuar 2019

TULE NÄITUSELE "VALI PAREM MINEVIK!"

"Vali parem minevik!" on Eesti esimene sündmusnäitus, mis käsitleb 1992. aasta sündmusi. Maarjamäe lossis toimuva näituse külastamiseks osale ekskursioonil, mis kestab 1 tund ja 15 minutit.

Vaata toimumisaegu ja osta pilet sulle sobivaks kuupäevaks
Piletilevist või vahetult enne programmi algust muuseumi kassast! Sündmusnäitus on avatud 2. juunini 2019!

Kui soovid tulla oma seltskonnaga näitusele, saada oma soov tellimus@ajaloomuuseum.ee või helista +372 696 8665, teeme sulle pakkumise! Grupi suurus kuni 25 inimest.

Pilet: 9 eurot 58 senti (vanas vääringus 150 krooni)
Sooduspilet: (õpilane, tudeng, pensionär): 6 eurot 38 senti

Lisaks ekskursioonidele toimuvad näitusel "Vali parem minevik" igal nädalal kohtumised inimestega, kes ise tol ajal sündmuste keerises viibisid. Teie ette astuvad Olav Osolin, Valeri Kirss, Marju Lauristin, Siim Kallas, Allan Roosileht jpt. Juttu tuleb valimisreklaamidest, vaba ajakirjanduse sünnist, missivõistlustest, rahareformist, peokultuurist jpm. Eriüritustega saab tutvuda SIIN!

Lisa kommentaar

Email again: