Kommenteeri

Siim Kallas: Eesti rahareformi tegemine oli mu elu tipphetk

Siim Kallas

„Minu jaoks oli Eesti Panga presidendi amet ainuke, mida ma üldse tõeliselt tahtnud olen. Teisi töid on mulle pakutud, aga seda tööd ma tahtsin. See oli šanss, mis tuleb elus kätte vaid üks kord – ehitada üles terve riigi rahasüsteem,“ meenutab 1992. aastal Eesti Panga presidendina rahareformi õnnestumise eest vastutanud Siim Kallas.

1992. aastal toimus Eestis rahareform, millega Eesti Vabariik võttis rahaühikuna taaskasutusele Eesti krooni. Seni kasutusel olnud rublad vahetati kolme päeva (20. juuni kuni 22. juuni) jooksul kroonideks ning sellest peale oli Eestis ainus seaduslik maksevahend Eesti kroon. Eesti residendid võisid vahetada sularaha kuni 1500 rubla kursiga 10 rubla = 1 kroon, summad üle selle sai vahetada kursiga 50 rubla = 1 kroon. Rahareform sidus Eesti krooni Saksa margaga suhtes: 1 DEM = 8 EEK.

Milline oli elu-olu Eestis vahetult enne rahareformi?

Poed olid tühjad. Mäletan, et elasime Mustamäel. Ükskord oli mu ema väga haige ja abikaasa Kristi läks poodi, et saia osta. Igale inimesele müüdi üks sai. Lõpuks, kui ta peale pikka sabas seismist leti äärde jõudis, küsis ta, et kas ta võiks ka teise saia saada - haigele vanainimesele. Aga ei saanud, sabas seisvad inimesed ei lubanud. Nii ta läkski uuesti saba lõppu tagasi, et seista teise saia järjekorras.

Aga ühiskond oli taasiseseisvumise järgselt avatud, press oli vaba, kirjutati, mida heaks arvati. Välismaale sai minna juba ka enne iseseisvumist. Ses mõttes oli elu parem.

Majandus oli vabam, aga paljusid tarbekaupu, näiteks bensiini, sai valuuta eest. Mul õnneks oli valuutat, kuna mind kutsuti aeg-ajalt Soome esinema ja selle eest maksti mõnikord päris hästi.

Oli hüperinflatsioon, aga mitte nii hull kui Venezuelas praegu.

Kõige ärevamad ajad jäid ikkagi perioodi enne taasiseseisvumist. Siis oli poliitiline olukord tõeliselt sünge ja oht, et Nõukogude võim kogub ennast ja kogu see perestroika pööratakse tagasi, oli reaalne. Tulin tol ajal ükskord Moskvast ja mõtlesin, et kas tõesti hakkab kõik uuesti pihta. Kompartei propagandistid, kes olid vahepeal segaduses ja rääkisid suurest avatusest, olid hakanud teist juttu ajama. Tekkis tunne, et Nõukogude võim stabiliseerub.

1991. aasta augustiputši ajal olime Keila-Joal sõpradel külas ja naine teatas hommikul, et Gorbatšov on maha võetud ning Nõukogude Liidus oli toimunud riigipöördekatse. Sõitsin kähku Tallinna ja tee peal mõtlesin, et mis nüüd edasi saab – kas mind pannakse vangi? Nõukogude võimul olid ju inimeste vangistamisel rikkalikud kogemused. Õnneks läks kõik hästi ja 20. augustil kuulutati välja Eesti Vabariik.

Te töötasite aastatel 1991–1995 Eesti Panga presidendina. Kuidas te Eesti panga presidendiks saite? Mis oli teie tähtsaim ülesanne uues ametis?

Ma olin 1991. aastal Rahareformi Komitee vabaliige. Eesti Panga president oli Rein Otsason ja Eesti Vabariigi peaminister Edgar Savisaar, kes omavahel läbi ei saanud. Nendevaheline vastasseis ja Otsasoni plaan hakata paralleelselt endale kuuluvat erapanka rajama viis selleni, et Otsason lahkus ametist.

Minu jaoks oli Eesti Panga presidendi amet ainuke, mida ma üldse tõeliselt tahtnud olen. Teisi töid on mulle pakutud, aga seda tööd ma tahtsin. See oli šanss, mis tuleb elus kätte vaid üks kord – ehitada üles terve riigi rahasüsteem.

Alustasime Harju tänava kontoris 13 töötajaga. Minu lahkudes oli neid seal 300.

Rahareform tuli ära teha ja me tegime seda üle mõistuse kiiresti. Töötunde oli alguses päevas umbes 25. Kogu protsess võttis aega pool aastat! 1991. aasta lõpus panime põhiparameetrid paika, 20. juunil 1992 oli meil juba uus raha. Oleks võinud ka kiiremini teha, aga me ei saanud rahasid varem kätte.

Eesti rahareformi tegemine oli mu elu tipphetk. Ma ei teinud seda muidugi üksi, mu selja taga olid peaminister Tiit Vähi ja valitsus.

Kui Eesti kroon lõpuks valmis sai, peeti meie Koidulat maailma üheks ilusaimaks rahatäheks. See valiti Rahvusvahelise Valuutafondi (IMF) peakontoris asuva kauneimate kupüüride galeriisse. Tänapäeval enam sellist raha teha ei saaks, selle tegi maailma kalleim ja parim firma Thomas De La Rue & Co, kes kujundas kõik meie kupüürid 5-kroonisest ülespoole.

Mis rahareformi keerukaks tegi?

Meil polnud ju algul mingit plaani ega eeskuju. Kõik, mis tegime, tegime oma peaga. Olime meeletud õppijad, see oli pöörane punt.

Kulla tagasisaamine välismaalt oli kriitilise tähtsusega asi.

Ühel hetkel tuli IMF-st kiri soovitusega rubla alles jätta. See aga pehmelt öeldes ei sobinud meile ja meie suhted IMF-iga katkesid seepeale.

Harvardi lõpetanud ja Rahareformi Komitees tegutsev Ardo Hansson tõi siia Ameerika majandusteadlase Jeffrey Sachsi. Mäletan, et istusime restoranis Sub Monte ja arutasime, mida teha, sest IMF oli soovitanud rahareform ära jätta ja selle asemel rubla tugevdamisega tegelda.

Pingete kulminatsioon saabus 1992. aasta mai lõpus, kui Eesti ühines IMF-iga. Mina läksin nende Washingtonis asuvasse peakontorisse Eesti Panga esindajana üksi kohale. Seal pressiti ikka peale, et lükake edasi see rahareform. Mina kordasin ainult: „We will not postpone! We will not postpone!“.

Eluks ajaks jäi sellelt kohtumiselt meelde üks lause: „It is your decision, we will assist you, but you will be in turbulent waters“. Ja nad saatsidki siia oma meeskonna, kes oli meile suureks abiks.

Mis oleks võinud valesti minna?

Kõige suurem risk oli, et teeme valearvestuse ja paneme Eesti kroonile Saksa marga suhtes vale kursi. Kui inimesed oleks otsustanud oma värskelt kätte saadud kroonid usaldamatusest uue raha suhtes Saksa markadeks vahetada, oleks meie rahal lõpp olnud, see oleks ringlusest kadunud. Aga läks vastupidi – eestimaalased hakkasid hoopis markasid kroonideks vahetama!

Mäletan, et Rootsi suursaadik Lars Grundberg helistas mulle vahetult peale rahareformi ja rääkis, et ta tahtis Pärnus valuuta eest bensiini osta, nagu ikka tol ajal, aga enam ei saanudki, sest bensiinijaamas kehtis Eesti kroon. Ta oli nii rõõmus! Asi oli korda läinud.

Pangakriisi ajal aastatel 1992-1993 sulgesime 22 panka. Kui seda poleks teinud, oleks majandus kokku kukkunud. Kehvasti läks neil pankadel, kes olid siiani teeninud peamiselt valuutavahetuse pealt.

Miks otsustati just nii, et kõik said vahetada 150 krooni?

Sest nii palju meil kroone oli. Kellelgi polnud õrna aimugi, kui palju rahval rublasid oli. Lõime rahvastikuregistri ja 99% inimestest käis ennast registreerimas.

Kui rubla-aja lõpul oli meil kehtinud valuutale 3 erinevat kunstlikku kurssi - ametlik, turimikurss ja asutuste vaheline kurss – siis 1992. aasta alguses lasi valitsus kõik need kursid vabaks ja valuutakursse hakkas reguleerima turg.

Meie kehtestasime Eesti kroonile Saksa marga suhtes 1:8 kursi ja sellega tagasime krooni stabiilsuse.

Kuigi rahareform osutus edukaks, pidi valitsus maadlema terve hulga probleemidega. Millal algas hüperinflatsioon ja mida see endaga kaasa tõi?

Hüperinflatsioon algas rubla ajal ja see oli see, mis inimeste säästud ära sõi, mitte krooni tulek. Inflatsiooniga kannatavadki kõige rohkem fikseeritud tuludega inimesed – riigiametnikud ja pensionärid. Erasektor saab palku inflatsiooniga samas tempos tõsta.

Keskmine brutopalk oli 1992. aastal ehk krooni tuleku ajal 549 krooni, põllumajanduses isegi vaid 388 krooni. Kui suur oli Eesti Panga presidendi palk? Ja kes tol ajal üldse hästi teenisid?

Minu brutopalk oli 1500 krooni bruto ehk tänases vääringus 100 eurot.

Hästi elasid eraettevõtjad! Tekkis esimene põlvkond rikkaid ärimehi ja -naisi – Tiiu Silves, Evelin Meius, Robert Lepikson jt.

Millal Eesti majandus jalad alla sai? Öeldakse ju, et kui sa pole laua taga, siis oled laual. Millal Eesti arvestatava partnerina nö laua taha kutsuti?

Eesti majandus hakkas mühinal üles minema kohe peale rahareformi. Alguses oli meil majanduskasv 7%, aga me hakkasime ka väga madalalt pihta.

Välisinvesteeringud seoses erastamisega panid asjad kiiresti käima. Erastamine läks Eestis väga hästi. Mujal Ida-Euroopas ja Venemaal sai erastamisest tohutu korruptsiooni ja oligarhide ehk ülirikaste tekkimise allikas. Meil midagi taolist polnud, oli aus süsteem.

Ettevõtte tulumaksu kaotamine aitas majandusele kaasa.

Tõeline murdepunkt oli aga muidugi liitumine Euroopa Liiduga 2004. aastal.

Kuigi majanduslikult jääme täna Euroopast ikka veel maha, me ei ole ju veel isegi Euroopa keskmised.

Miks nii paljud inimesed meie riigiga täna nii rahulolematud on? Mida peaks teisiti tegema?

Kui 1990ndate alguses oli rahva meeleolu tohutult võitluslik ning inimestel oli tunne, et kõigil on võimalus – isegi kui täna on raske, siis homme liigub kõik paremuse suunas – siis tänane noor põlvkond tunneb, et rong on läinud ja võimalused majanduskasvuks on imeväiksed. See on suur meeleolu erinevus.

Ka 1992. aastal oli kadedust ja viha, aga oli ka lootust, et küll lahendame kõik mured ära.

Eesti pole klassiühiskond, aga praegu on tekkinud on klassiviha. Kuigi meil pole oligarhe ega rikkust, mida ümber jagada.

Suurtel rahvastel on rikkus anonüümsem, Eesti on aga nii väike, et siin sa kujutad ette, kes see eliit on.

Kummaline on Eesti puhul see, et kui inimene midagi saavutab, hakatakse kohe arvama, et see pole ikka õige asi. Et rikkaks saamine oleks justkui võimalik ainult ebaausal teel. Kommertsmeedia muidugi ka loob seda kuvandit ja vaesem rahvas on alati tänuväärne kuulaja, kui keegi rikkaid sõimab.

Usun, et praegu leviva kurjuse juured on selles, et majanduskasv on meil liiga madal. Ja see on olnud nii juba pikka aega. Investeeringuid on vaja! Kui heaolu kasvab parajas tempos, siis ei vaeva keegi oma pead sellega, kuidas teistelt rikkust ära võtta, vaid sellega, kuidas seda tekitada. 

Intervjueeris: Silja Oja, Eesti Ajaloomuuseum

NB! Laupäeval 13. aprillil 2019 kell 13.00 räägib Siim Kallas Maarjamäe lossis näitusel „Vali parem minevik!“ põhjalikumalt 1992. aasta rahareformist. Ettekandele järgneb lühiringkäik näitusel.

Vaata: "Vali parem minevik!" eriüritused  ja tule osalema!


Lisa kommentaar

Email again: