Kommenteeri

Ingrid Ruudi: 1992. aastal lokkas Tallinnas putkandus

Ingrid Ruudi

„Nii kesklinnas kui “mägedel” õitsesid kiirelt ja käepäraste vahenditega püstipandud ärikesed, lisaks putkadele ka elamute soklikorruse- ja keldriruumides. Olukorra mingikski esteetiliseks ohjamiseks korraldas linn mõnesid putkasid projekteerima parimad arhitektid,“ meenutab arhitektuuriajaloolane ja –kriitik Ingrid Ruudi 1990ndate algust Tallinnas.

Te olete arhitektuuriajaloolane ja –kriitik. Rääkige palun, millega te täpsemalt tegelete.

Tegelen põhiliselt Eesti nõukogudeaegse ja kaasaegse arhitektuuri ja veidi vähemal määral visuaalse kunsti uurimisega. Viimastel aastatel olen suuresti keskendunud 1980. aastate lõpu ja 1990. aastate alguse üleminekuajale – millist mõju ühiskondlikud muutused ruumilisele keskkonnale ja arhitektuurikultuurile avaldasid ning kuidas arhitektuur omakorda uue ühiskondliku ruumi loomisesse panustas.

Keskendudes ruumile, huvitavad mind sageli ka arhitektuuri ja kunsti valdkondade kokkupuutepunktid, olgu siis avaliku ruumi kunsti või kontseptuaalse arhitektuuri näol.

Ja kolmandaks uurimissuunaks on soouuringute ja feministliku teooria rakendamine arhitektuuri- ja ruumiküsimuste puhul. Kõigi nende teemadega olen tegelenud nii kirjutades kui kuraatoritöös.

Milline oli Tallinn 1992. aastal? Millise pärandi Nõukogude aeg meile jättis?

1992. aasta linnapilt erines nõukogudeaegsest pigem detailides kui suures plaanis, muutunud olud ei saanud arhitektuuris avalduda sugugi kohe, pigem vastupidi, iseseisvuse esimestel aastatel ehitati erakordselt vähe.

Foto: Peeter Langovits

Foto: Peeter Langovits

Väiksemas mõõtkavas torkas ühe asjana kindlasti silma lokkav putkandus, mis oli üleminekuajale iseloomulik kõigis endise idabloki maades. Nii kesklinnas kui “mägedel” õitsesid kiirelt ja käepäraste vahenditega püstipandud ärikesed, lisaks putkadele ka elamute soklikorruse- ja keldriruumides.

Foto: Peeter Langovits

Olukorra mingikski esteetiliseks ohjamiseks korraldas linn mõnesid putkasid projekteerima parimad arhitektid nagu Alver ja Trummal, Okas ja Lõoke, Vilen Künnapu või Leonhard Lapin.

Foto: Peeter Langovits

Teine uue aja märk olid suuremõõtmelised reklaamid – tänavatele ilmusid suured kolmnurksed Rootsi reklaamstendid. Tasuta reklaamipinna eest sai linn uued bussiootepaviljonid. Jätkuvalt popp oli supergraafika, mis varasema esteetilise mängu asemel hakkas samuti kandma reklaamisõnumit.

Teisalt kadusid linnaruumist mitmed monumendid. 

Argikeskkonna mõttes oli Nõukogude aeg Tallinnale pärandanud suured ja valdavalt monofunktsionaalsed elamurajoonid – 1992. aastaks oli paneelelamute kujul ehitatud 2 miljonit ruutmeetrit elamispinda, nagu tollal mõõdeti.

1990. aastate algul valmis (või kohati jäi pooliti ka valmimata) ka hulk üledimensioneeritud postmodernistlikke eramuid, mis olid projekteeritud rublaaja lõpuaastate hurraaoptimismis ja Lääne seebikate imagoloogia ihaluses.

Foto: Peeter Langovits

Eestis on mitmeid maju, mille kohta öeldakse, et need on stalinistlikud. Mis iseloomustab stalinistlikku stiili?

Stalinistlik stiil võttis oma ülesehituse ja vormirepertuaari klassitsismilt, sisustades seda Nõukogude sümbolite ja märkidega. Nagu totalitaarsetele režiimidele üldiselt omane, on stalinism enamasti pompöösne, pidulik, üledimensioneeritud – riik on suur, inimene väike.

Linnaehituses rõhutati ansamblilisust, sümmeetriat, esinduslike puiesteede ja väljakutega korrapärast formaalset süsteemi.

Eriti avalikel hoonetel, aga ka olulisematel elamutel on rikkalikult stukkdekoori, kus on uhketesse kompositsioonidesse seatud kõik olulised sümboolsed märgid nagu viisnurgad, sirbid ja vasarad, viljavihud ja muu.

Tallinnasse väga mastaapset stalinismi ehitada ei jõutud – linnaehituslikus plaanis sai valmis osake kavandatud Tallinna Kultuurikeskuse teljest ehk Estonia esisest ja Rävala puiesteest, kuhu plaanitud kupliga Teaduste Akadeemia hoone asemele kerkis hiljem EKP hoone ehk praegune Välisministeerium. Suurejooneline Viru väljak jäi samuti tegemata.

Foto: Peeter Langovits

Stalinismi armastatud tornmajadest sai Tallinn vaid Dvigateli tehase elamu ehk nn torniga maja Liivalaia ristmikul, mis on oma Moskva, Varssavi või Riia eeskujudest ikka oluliselt tagasihoidulikum. Stalinismi dekooriarmastusest saab mingit aimu Sõpruse kino vaadates.

Foto: Wikipedia

Aga mis on hruštšovkad?

Stalinistlikku arhitektuuri ehitada oli aeganõudev ja kallis, II maailmasõja järel oli aga suur korteripuudus nii sõjakahjude, inimeste linnasuundumise kui ka migratsiooni tõttu.

Hruštšovi “sula” ehk leebem, moderniseerumisele suunatud poliitika mõjutas arhitektuuri kahe imperatiivi kaudu: esiteks “liialduste likvideerimine” ehk stalinistliku toretsemise lõpetamine, teiseks eesmärk kindlustada igale perekonnale omaette korter, milleks tuli üle minna tööstuslikele ehitusmeetoditele ehk hakata kasutama tüüpprojekte ja ehitama voolumeetodil standardiseeritud valmisdetailidest.

Hruštšovkadeks nimetataksegi selliseid varaseid tüüpelamuid, mida esialgu ehitati tellistest, hiljem betoondetailidest. Enamasti viiekorruselised (üle selle vajanuks maja juba kulukat lifti) ja äärmuseni optimeeritud korteritega “hruštšovkasid” ehitati näiteks Pelgulinna ja Pelguranda, Majaka kanti, aga ka päris uue elurajoonina rajatud Mustamäele.

Foto: Peeter Langovits

Mis saab Tallinna „magalatest"? Mis põhimõttel ja kui pikaks ajaks need ehitati?

Hoonete elueaks arvestati 50-70 aastat, nii et osa “magalate” majadest on selles vanuses praeguseks juba küll. Tallinna Tehnikaülikooli teadurid uurisid suurpaneelelamute vastupidamist kümne aasta eest küllalt põhjalikult ja jõudsid järeldusele, et midagi hullu nendega niipea ei juhtu. Betoonpaneelid on üldjuhul tugevad. Probleemsemad kohad on rõdupiirded, varikatused ja katused. Nad töötasid välja ka erinevad renoveerimissoovitused lähtudes sellest, kas soovitakse kindlustada vaid hoonete ohutus, muuta need energiasäästlikumaks ja tervislikumaks või võimaldada ka lisamugavusi.

Foto: Peeter Langovits

Mille poolest erineb tänapäevane Tallinnas nõukaaegsest?

Põhimõtteline erinevus Nõukogude ajaga võrreldes tuleneb maaomandi muutusest – erastamisprotsessis valiti lahendus, kus valdav osa linna territooriumist on eraomanduses ega kuulu linnale.

Nii on linna võimalused arengutes kaasa rääkida piiratud ning planeeringuid koostatakse omanike ja arendajate algatusel, kuigi seda ei tõlgendata enam nii paratamatu isevooluteedminekuna nagu ehk kümme aastat tagasi. Linn otsib uuesti hoobasid, kuidas arengut rohkem suunata. Suur roll on kindlasti olnud ka kogukonnaliikumistel, kes nõudlevad oma kaasarääkimisõigusi ja toimivad linnale avalikku huvi meenutavate survegruppidena.

Mida võiks linnaplaneerijad tulevikku silmas pidades juba praegu teha, millega arvestada?

Ma arvan, et inimesed muutuvad oma elukeskkonna osas järjest nõudlikumaks ja teadlikumaks. Mina olen ajaloolane, mitte tulevikuennustaja, aga ma arvan, et elamise viisid muutuvad veelgi mitmekesisemaks ja paindlikumaks. Paratamatult saavad ökoloogilised ja keskkonnasäästu kaalutlused olulisemaks ja see peaks kokkuvõttes suunama inimesi ikkagi valglinnastumiselt tagasi tihedamale kooseksisteerimisele linnas.

Puhtast idealismist inimene oma linnalähivallas asuvast majast ja kahest autost naljalt ei loobu, muutuse toob ikkagi see, kui selle eluviisi ülalhoidmine läheb ebamõistikult kalliks – ja see on enam kui tõenäoline.

Teisalt tahavad linna tagasi sunnitud inimesed, et see linnaruum oleks siis inimsõbralik, mugav, otstarbekas ja ohutu. Inimsõbralik ja jätkusuutlik linn on aga selline, kus on ühevõrra arvestatud kõigi kasutajate vajadustega, olgu need kontoritöötajad või koolilapsed, vanad või erivajadustega inimesed, olenemata nende võimekusest, sissetulekust või muudest eeldustest.

Intervjueeris: Silja Oja, Eesti Ajaloomuuseum

Irina Raud ja Ingrid Ruudi

Sündmusnäitusega "Vali parem minevik!" kaasnevad kord nädalas kohtumised 1990ndate ekspertidega. Oma eredamaid mälestusi jagavad inimesed, kes ise tol ajal sündmuste keerises viibisid. Kohtumispaik: Maarjamäe loss.

Laupäeval, 30. märtsil kell 13.00 vestleb arhitektuuriajaloolane ja –kriitik Ingrid Ruudi taasiseseisvumisajaga kaasnenud muutustest linnaplaneerimises tollase Tallinna peaarhitekti ja abilinnapea Irina Rauaga. Ettekandele järgneb giidiga ringkäik näitusel. Tule osalema!


Lisa kommentaar

Email again: